Euroopa korra eripära

Enamiku tsivilisatsioonide ajalugu on impeeriumite t?usu ja languse lugu. Kord loodi nende sisemise juhtimise, mitte riikidevahelise tasakaalu kaudu: see oli tugev, kui keskv?im oli ?htne, ja s?steemitum n?rgemate valitsejate ajal. Imperiaalsetes s?steemides leidsid s?jad ?ldiselt aset impeeriumi piiridel v?i kodus?jana. Rahu samastati imperiaalse v?imu saavutamisega.

Hiinas ja islamimaailmas peeti poliitilist v?itlust kontrolli saavutamise nimel kehtestatud korra raamides. D?nastiad vahetusid, kuid iga uus valitsev r?hmitus portreteeris ennast lagunenud ?igusp?rase s?steemi taastajana. Euroopas ei toimunud mingit sellist arengut. ?hes Rooma v?imu l?puga sai Euroopa korda iseloomustavaks jooneks pluralism. Euroopa idee terendas kui geograafiline t?his, kristluse v?i ?ukonna?hiskonna v?ljendus v?i kui haritute kogukonna valgustatuse ja modernsuse keskus.2 Kuigi Euroopa oli m?istetav ?he tsivilisatsioonina, ei olnud sel kunagi olnud ?htset juhtimist v?i ?hist, kindlaksm??ratud identiteeti. Ta muutis p?him?tteid, mille nimel tema erinevad ?ksused end valitsesid sagedaste intervallide j?rel, eksperimenteerides poliitilise legitiimsuse v?i rahvusvahelise korra uute kontseptsioonidega.

Teistes maailma piirkondades hakkasid j?relp?lved konkureerivate valitsejate perioodi pidama segaduste ajaks, kodus?jaks v?i s?japealikute perioodiks – kurdetud l?henemise aeg, mis ?letati. Euroopa ?itses killustatuses ja v?ttis omaks oma jaotused. Rivaalitsevaid d?nastiaid ja rahvusi peeti mitte kaose vormiks, mis tuleb v?ita, vaid Euroopa riigimeeste idealiseeritud ettekujutuses – m?nikord teadlikult, m?nikord mitte – keeruliseks mehhanismiks teel, mis viib tasakaalu poole, mis s?ilitab iga rahva huvid, terviklikkuse ja autonoomia. ?le tuhande aasta on Euroopa riigivalitsemiskunsti peavoolus kord tuletatud tasakaalust ja identiteet vastupanust universaalsele valitsemisele. See ei t?henda aga, et Euroopa monarhid olid vallutuste aus?ra suhtes immuunsemad kui nende kolleegid teistes tsivilisatsioonides v?i enam p?hendunud mitmekesisuse ideaalile. Pigem ei olnud neil j?udu, et oma tahet ?ksteisele otsustavalt peale suruda. M?ne aja p?rast omandas pluralism maailmakorra mudeli omadused. Kas Euroopa on meie ajal ?letanud selle pluralistliku tendentsi v?i on Euroopa Liidu sisev?itlused selle kinnituseks?

Viissada aastat oli Rooma impeeriumi valitsemine taganud ?htsed seadused, ?hise kaitsepoliitika ja erakordse tsivilisatsioonitaseme. ?hes Rooma langemisega, mida tavap?raselt dateeritakse aastaga 476, see kord lagunes. Ajaj?rgul, mida ajaloolased on nimetanud pimedaks keskajaks, lokkas nostalgia kadunud k?ikeh?lmavuse j?rele. Ettekujutus harmooniast ja ?htsusest keskendus ?ha ulatuslikumalt kirikule. Selle maailmavaate j?rgi oli kristlus ?htne ?hiskond, mida valitsesid kaks teineteist t?iendavat v?imu: ilmalik valitsus – Caesari j?reltulijad, kes hoidsid korda alal ajalikus sf??ris; ja kirik – Peetruse j?reltulijad, kes p??dlesid universaalsete ja absoluutsete lunastuse p?him?tete poole.3 Augustinus, kes kirjutas oma teosed Rooma riigi lagunemise ajal P?hja-Aafrikas, tuli teoloogilisele j?reldusele, et ajalik poliitiline v?im on ?igusp?rane selles ulatuses, mil m??ral see aitab kaasa jumalakartliku elu elamisele ja koos sellega inimese lunastusele. „On kaks s?steemi,” kirjutas paavst Gelasius I B?tsantsi keisrile Anastasiusele 494. aastal pKr, „mille kaudu seda maailma valitsetakse, preestrite p?ha autoriteet ja kuningav?im. Neist suurem kaal on preestritel, kuiv?rd nemad annavad viimsep?evakohtus Issanda ees vastust isegi kuningate eest.” Selle m?tteviisi kohaselt ei olnud tegelik maailmakord siit maailmast.

See k?ikeh?lmav maailmakorra kontseptsioon on pidanud algusest peale v?itlema anomaaliaga: Rooma-j?rgses Euroopas oli k?mnetel poliitilistel valitsejatel suver??nsus ilma mingi selge omavahelise hierarhiata; k?ik tuginesid vasalliustavusele Kristusele, kuid nende seos kiriku ja selle v?imuga oli kahem?tteline. Kiriku v?imu piiramise ?le k?isid raevukad debatid, samal ajal kui eraldi s?jav?e ja s?ltumatu poliitikaga riigid man??verdasid enda kasuks viisil, millel ei olnud mingit ilmset seost Augustinuse „Jumalariigiga”.

L?hikeseks ajaks realiseerusid ?htsusep??dlused 800. aasta j?ulup?hal, mil paavst Leo III kroonis Karl Suure, Frangi riigi kuninga ja suure osa t?nap?eva Prantsusmaa ja Saksamaa alade vallutaja, Imperator Romanorum’iks (roomlaste keisriks) ja andis talle teoreetilise valdus?iguse kunagise Rooma impeeriumi idaalade ?le, mis sel ajal kuulusid B?tsantsile.4 Keiser t?otas paavstile „kaitsta p?ha Kristuse kirikut igast k?ljest paganate pealetungi ja uskmatute h?vituse eest v?lismaal, ning sealjuures tugevdada katoliku usku meie tunnistuse l?bi”.

Kuid Karl Suure impeerium ei t?itnud lootusi: tegelikult hakkas see murenema peaaegu sama kiiresti, kui sisse p?hitseti. Karl Suur, olles h?ivatud kohustustega kodule l?hemal, ei ?ritanud kunagi valitseda kunagise Ida-Rooma impeeriumi maid, mis paavst oli talle m??ranud. L??nes oli tal veidi edu Hispaania tagasiv?tmisel mauri vallutajate k?est. P?rast Karl Suure surma p??dsid p?rijad positsiooni tugevdada, apelleerides traditsioonile ja nimetades valdusi P?ha Rooma keisririigiks. Kuid v?hem kui sajand p?rast asutamist lahkus kodus?dadest n?rgestatud Karli impeerium kui ?htne poliitiline tervik l?plikult lavalt (kuigi selle nimi j?i muutuva hulga territooriumite kohta kasutusele kuni 1806. aastani).

Hiinal oli oma keiser, islamimaailmal oma kaliif – tunnustatud islamimaade liider. Euroopas oli P?ha Rooma keiser. Kuid P?ha Rooma keiser tegutses palju n?rgematel alustel kui tema kolleegid teistes tsivilisatsioonides. Tema k?sutuses ei olnud mingit keiserlikku b?rokraatiat. Tema autoriteet s?ltus tema tugevusest piirkondades, mida ta valitses, tema d?nastia v?imsusest, sisuliselt tema perekonnavaldustest. Tema positsioon ei olnud p?ritav ning s?ltus seitsmest, hiljem kuni kaheteistk?mnest valimis?igusega v?rstist; valimiste tulemuse m??ras ?ldiselt poliitilise man??verdamise, usulise vagaduse hindamise ja suurte pististe segu. Teoreetiliselt v?lgnes keiser oma v?imu ta ametisse seadnud paavstile, kuid poliitilised ja logistilised kaalutlused v?listasid selle sageli, j?ttes ta aastateks valitsema kui valitud, ent ametisse p?hitsemata keisri. Usk ja poliitika ei segunenud kunagi ?heks, mis viis Voltaire’i t?ese pilani, et P?ha Rooma keisririik ei olnud „ei p?ha, ei Rooma, ega keisririik”. Keskaegse Euroopa rahvusvahelise korra kontseptsioon kajastas juhtumip?hist koosk?lastamist paavsti ja keisri ja paljude teiste feodaalsete valitsejate vahel. Universaalne kord, mis tugineks ?htse valitsemise ja ?htsete legitimeerivate p?him?tete v?imalusele, oli ?ha kaugemal teostatavusest.

Keskaegse maailmakorra kontseptsiooni t?is?itseng t?usis p?evakorda ainult l?hiajaliselt koos 16. sajandi Habsburgide Karli (1500– 1558) valitsemisega; tema valitsus viis ka selle tagasip??rdumatu languseni. Karm ja vaga Flandrias s?ndinud prints oli loodud valitsema; v?lja arvatud laialdaselt kajastatud n?rkus v?rtsitatud toidu vastu, peeti teda ?ldiselt pahedest vabaks ja immuunseks meelelahutuste suhtes. Ta p?ris lapsena Madalmaade krooni ning 16-aastaselt Hispaania oma ?hes selle ulatuslike ja ?ha laienevate kolooniatega Aasias ja Ameerikas.

Veidi hiljem, 1519. aastal, v?itis ta valimised ja t?usis P?ha Rooma keisri troonile, mis tegi temast Karl Suure formaalse j?rglase. Tiitlite kokkulangevus t?hendas, et keskaegne ettekujutus paistis olevat t?itumas. Vallaline vaga keiser valitses n??d territooriume, mis ligikaudu vastasid t?nap?eva Austria, Saksamaa, P?hja-Itaalia, T?ehhi Vabariigi, Slovakkia, Ungari, Ida-Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Hispaania aladele, ning piirkondi Kesk- ja L?una-Ameerikas. (See tohutu poliitilise v?imu kuhjumine saavutati peamiselt strateegiliste abielude kaudu ja andis alust Habsburgide ?tlusele: bella gerant alii; tu felix Austria, nube! – s?da pidagu teised; sina, ?nnelik Austria, abiellu!) Hispaania maadeavastajad ja konkistadoorid – Magalh?es ja Cort?s purjetasid Karli egiidi all – h?vitasid iidseid impeeriume Kesk- ja L?una-Ameerikas ning kandsid sakramente koos Euroopa poliitilise v?imuga laiali ?le Uue Maailma. Karli maa- ja merev?gi tegeles kristluse kaitsmisega uue invasioonilaine, osmanit?rklaste ja nende vasallide vastu Kagu-Euroopas ja P?hja-Aafrikas. Karl juhtis isiklikult vastur?nnakut Tuneesias laevastikuga, mis oli rahastatud Uue Maailma kullaga. Lummatud nendest tormilistest arengutest, ?listasid kaasaegsed Karli kui „suurimat keisrit alates impeeriumi jagunemisest 843. aastal”, kes on m??ratud viima maailma tagasi „?he karjase” alla.5

Karl Suure traditsiooni kohaselt t?otas Karl oma kroonimisel olla „P?ha Rooma kiriku hoidja ja kaitsja” ning rahvas andis talle au kui Caesarile ja Imperio’le;6 paavst Clemens toetas Karli kui ajalikku j?udu „rahu ja korra taastamisel” kristlaskonnas.

Tolleaegne Euroopat k?lastanud hiinlane v?i t?rklane v?inuks m?rgata pealtn?ha tuttavat poliitilist s?steemi: suurt osa maailmajaost valitses ?ks d?nastia, kes oli l?bi imbunud jumaliku mandaadi tundest. Kui Karl oleks suutnud koondada oma v?imu ja rajada tohutul Habsburgide territoriaalsel konglomeraadil korrap?rase ?igusj?rgluse, oleks Euroopas kujunenud tugev keskv?im nagu Hiina impeerium v?i islami kalifaat.

Seda ei juhtunud ja ega Karl p??dnudki. L?puks rahuldas teda korra rajamine tasakaalule. Hegemoonia v?is olla tema p?rand, kuid mitte eesm?rk, nagu ta t?estas siis, kui ta p?rast oma alalise poliitilise rivaali Prantsuse kuninga Fran?ois I vangistamist 1525. aastal Pavia lahingus lasi viimase vabaks, andes Prantsusmaale vabad k?ed j?tkata eraldatud ja vaenulikku v?lispoliitikat Euroopa s?dames. Prantsuse kuningas l?kkas Karli suuremeelse ?esti tagasi, v?ttes ette m?rkimisv??rse sammu, mis oli niiv?rd vastuolus keskaegse arusaamaga kristlikust riigimehelikkusest ja pakkus s?jalist koost??d Osmanite sultanile S?leymanile, kes oli sel ajal tunginud Ida-Euroopasse ja esitanud Habsburgide v?imule v?ljakutse idast.7

Kiriku universaalsust, mida Karl p??dis kaitsta, ei olnud.8 Ta ei suutnud ?ra hoida uue doktriini, protestantismi levikut riikides, mis olid tema v?imu peamine alustugi. M?lemad, nii usuline kui ka poliitiline ?htsus olid purunemas. Pingutus, et t?ita p?rgimusi, mis k?isid tema ameti juurde, oli ?le ?ksikisiku v?imete. Unustamatu portree Tizianilt 1548. aastast M?ncheni Vanas Pinakoteegis paljastab majesteedi piina, kes ei suuda saavutada vaimset t?iust v?i manipuleerida – tema jaoks viimselt sekundaarsete – hegemoonilise v?imu hoobadega. Karl otsustas loobuda d?nastia valdustest ja jagada oma tohutu impeeriumi, tehes seda viisil, mis kajastab pluralismi, mis oli v?itnud tema ?htsusep??dluse. Oma pojale Philippile (Felipele) p?randas ta Napoli kuningriigi ja Sitsiilia, seej?rel Hispaania krooni ja tolle valdused Uues Maailmas. 1555. aastal Br?sselis toimunud tundek?llasel tseremoonial vaatas ta tagasi oma valitsemisajale, mis andis tunnistust hoolsusest, millega ta oli t?itnud oma kohust, ning tseremoonia k?igus andis ka Madalmaad Philippile. Samal aastal s?lmis Karl t?htsa lepingu, Augsburgi usurahu, mis tunnustas P?ha Rooma keisririigi piirides protestantismi. Loobudes oma impeeriumi vaimsest vundamendist, andis Karl v?rstidele ?iguse valida konfessionaalne orientatsioon oma territooriumil. Varsti p?rast seda loobus ta P?ha Rooma keisri tiitlist, andes vastutuse impeeriumi, selle vapustuste ja v?liste v?ljakutsete eest ?le oma vennale Ferdinandile. Karl t?mbus k?rvale Hispaania maakloostrisse, et elada eraldatuses. Viimased p?evad veetis ta oma pihiisa ja Itaalia kellassepa seltsis, kelle t??d katsid seinu ja kelle kunsti Karl p??dis ?ppida. Kui Karl 1558. aastal suri, v?ljendas tema testament kahetsust doktriini l?henemise ?le, mis oli aset leidnud tema valitsemisajal ja manitses tema poega tugevdama inkvisitsiooni.

Kolm s?ndmust viisid l?pule vana ?htsuse ideaali lagunemise. Selleks ajaks, kui Karl V suri, olid Euroopas silmapiirile t?usnud revolutsioonilised muutused – piirkondlikest kuni rahvusvaheliste s?ndmusteni – , mis killustasid keskaegset poliitilist ja religioosset korda: maadeavastuste epohhi algus, tr?kipressi leiutamine ja reformatsioon.

Universumit kujutav kaart oleks keskaja haritud eurooplaste koostatuna n?idanud p?hja- ja l?unapoolkera ulatumas Indiast idas kuni P?renee poolsaare ja Inglismaani l??nes, Jeruusalemmaga keskel.9 Keskaegses ettekujutuses ei olnud see kaart reisijate jaoks, vaid Jumala m??ratud lava inimese lunastusdraamale. Maailm, nagu usuti Piibli autoriteedi p?hjal, oli kuus seitsmendikku maad ja ?ks seitsmendik vett. Kuna lunastuse p?him?tted olid kindlaks m??ratud ning neid v?is kohaldada maades, mis olid kristlusele tuntud, ei olnud mingit tasu selle eest, et s?andataks minna ?le tsivilisatsiooni piiri. „P?rgus” kirjeldab Dante Odysseuse purjetamist Heraklese sammaste vahelt (kaks Gibraltari v?ina ??res paiknevat kaljut Vahemere l??neservas), mille p?hjuseks oli teadmisiha ning tagaj?rjeks Jumala plaanist ?leastumise eest karistus tuulep??rise kujul, mis h?vitas laeva ja kogu meeskonna.

Uusaeg andis endast teada siis, kui ettev?tlikud ?hiskonnad hakkasid otsima au ja rikkust, uurima ookeane ja k?ike seda, mis on nende taga. 15. sajandil s?andasid Euroopa ja Hiina minna liikvele peaaegu samal ajal. Hiina laevad, mis olid tol ajal maailma suurimad ja tehnoloogiliselt k?ige arenenumad, v?tsid ette uurimisreise, j?udes Kagu-Aasiasse, Indiasse ja Aafrika idarannikule. Nad vahetasid kingitusi kohalike aukandjatega, v?rbasid valitsejaid Hiina keiserlikku tribuutide s?steemi ja t?id koju kaasa kultuurilisi ja zooloogilisi haruldusi. Kuid p?rast meres?itja Zheng He surma 1433. aastal l?petas Hiina keiser ?lemereseiklused ja laevastik h?ljati. Hiina r?hutas j?tkuvalt oma maailmakorra p?him?tete universaalset kehtivust, kuid kavatses edaspidi viljelda neid kodus ja oma piiri??rsete rahvaste seas. Ta ei v?tnud enam kordagi ette sellesarnaseid merelisi ponnistusi – kuni ehk meie ajani.

Kuusk?mmend aastat hiljem l?ksid Euroopa riigid v?istlevate suver??nsete valitsejate maailmajaost liikvele; iga monarh toetas merede uurimist, suuresti lootuses saavutada oma konkurentide ees kaubanduslikke v?i strateegilisi eeliseid. Portugali, Hollandi ja Inglise laevad purjetasid Indiasse; Hispaania ja Inglise laevad seilasid l??nepoolkeral. M?lemad hakkasid k?rvale t?rjuma olemasolevaid kaubandusmonopole ja poliitilisi struktuure. Maailmas oli alanud kolme sajandi pikkune Euroopa ?lekaaluka m?ju aeg. Rahvusvahelised suhted, mis kunagi olid piirkondlikud, pidid edaspidi olema geograafiliselt globaalsed, raskuskeskmega Euroopas, kus maailmakorra m?iste m??ratleti ja selle rakendamist otsustati.

J?rgnes revolutsioon m?tlemises poliitilise universumi olemuse kohta. Kuidas ette kujutada selliste piirkondade elanikke, mille olemasolust keegi ei teadnud? Kuidas nad sobituvad keskaegse impeeriumi kosmoloogia ja paavstlusega? Teoloogide konsiilium, kes kogunes Karl V kutsel aastatel 1550–1551 Hispaanias Valladolidis, oli j?udnud j?reldusele, et l??nepoolkeral elavad inimesed on hingega inimolendid – seega k?lblikud leidma lunastust. See teoloogiline j?reldus oli muidugi ka maksiim, mis ?igustas vallutamist ja usulist p??ramist.

Eurooplased said v?imaluse suurendada oma rikkust ja salvida oma s?dametunnistust samal ajal. Nende globaalne konkurents territooriumite kontrollimise ?le muutis rahvusvahelise korra iseloomu. Euroopa perspektiiv laienes, kuni erinevate Euroopa riikide j?rjestikused koloniaalsed ponnistused katsid enamiku maailmast ja maailmakorra idee ?hines j?udude tasakaalu toimimisega Euroopas.

Teine m?rgiline s?ndmus oli liikuvate t?htedega tr?kimasina leiutamine 15. sajandi keskel, mis v?imaldas teadmisi senim?eldamatus ulatuses jagada. Keskaja ?hiskond oli salvestanud teadmisi religioosseid tekste p?he ?ppides, vaevaliselt k?sitsi kopeerides v?i m?testades ajalugu eepilise luule kaudu. Uurimisretkede ajastul oli vaja avastatust ka aru saada ja tr?kkimine lubas seletustel levida. Uute maailmade uurimine inspireeris taasavastama ka antiikmaailma ja selle t?desid, kusjuures erilist t?helepanu p??rati ?ksikisikukesksusele. Suurenev m?istuse haare kui objektiivne valgustav ja selgitav j?ud hakkas raputama olemasolevaid institutsioone, sealhulgas seni vallutamatuks j??nud katoliku kirikut.

Kolmas revolutsiooniline murrang, protestantlik reformatsioon, sai p?rimuse j?rgi alguse siis, kui Martin Luther naelutas 1517. aastal Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi, n?udes ?ksikisiku otsest suhet Jumalaga; seega esitati lunastuse v?tmena inimese s?dametunnistust, mitte kindlakskujunenud ortodoksiat. Arvukad feodaalisandad kasutasid v?imalust suurendada oma v?imu protestantismi vastuv?tmise kaudu, surudes seda peale oma alamatele ja rikastudes ise kiriku maade v??randamisest. Kumbki pool pidas teist hereetiliseks ning erimeelsused muutusid elu ja surma peale peetavateks v?itlusteks, kui poliitilised ja religioossed vaidlused segunesid. Sise- ja v?lismaiseid vaidlusi eraldanud barj??r varises kokku, kui valitsejad toetasid rivaalitsevaid r?hmitusi oma naabrite sisemistes, tihti veristes usulistes konfliktides. Reformatsioon h?vitas maailmakorra idee, mis toetus paavstluse ja impeeriumi kahele m??gale. Kristlus oli l?henenud ja s?jas iseendaga.