Vestfaali süsteemi toimimine

Vestfaali rahuga oli paavstlus piiratud kiriklike funktsioonidega ja valitses riikide v?rdsuse doktriin. Milline poliitiline teooria oleks v?inud tol ajal selgitada ilmaliku poliitilise korra p?ritolu ja ?igustada selle toimimist? Oma „Leviathanis”, mis avaldati 1651. aastal, kolm aastat p?rast Vestfaali rahu, esitas Thomas Hobbes sellise teooria.21 Ta kujutas loomuseisundit minevikus, mil seadusliku v?imu puudumine s?nnitas k?ikide s?ja k?ikide vastu. Ta arutles, et p?genemaks sellise talumatu ebakindluse eest loovutasid inimesed oma ?igused k?rgemale v?imukandjale selle vastu, et valitseja tagaks k?igile riigi piires turvalisuse. Riigi k?rgeim v?imumonopol loodi kui ainus viis, et saada jagu alalisest hirmust v?givaldse surma ja s?ja ees.

See ?hiskondlik leping ei kehtinud Hobbesi teooria kohaselt v?ljaspool riigipiire, kuna ei olnud olemas ?htki riigi?lest valitsejat, kes kehtestaks korra. Seet?ttu:

Mis puutub ?he suver??ni positsiooni teise suhtes, mis sisaldub selles seaduses, mida tavaliselt nimetatakse rahvaste seaduseks, siis ma ei pea siinkohal midagi ?tlema, sest riikide seadus ja loomup?rane seadus on sama asi. Ja igal riigivalitsejal on samasugune ?igus taotleda ohutust oma rahvale, nagu igal konkreetsel mehel on ?igus taotleda omaenda keha ohutust.22

Rahvusvaheline areen j?i loomuseisundi valdkonnaks ja oli anarhistlik, kuna puudus seda turvaliseks muutev maailmavalitseja ning kedagi ei saanud selleks seada. Seega pidi iga riik asetama omaenda riiklikud huvid ?le k?ige maailmas, kus j?ud oli ?lim tegur. Kardinal Richelieu oleks sellega kindlasti n?ustunud.

Vestfaali rahu rakendas oma kehtimise algusajal ellu Hobbesi maailma. Kuidas tuli seda uut j?udude vahekorda m??ratleda? Eristada tuleb j?udude tasakaalu kui t?siasja ja j?udude tasakaalu kui s?steemi. Mis tahes rahvusvaheline kord – et olla oma nime v??rt – peab varem v?i hiljem j?udma tasakaalu v?i muidu on ta pidevas s?jaseisundis. Kuna keskaegne maailm h?lmas suurt hulka v?rstiriike, siis oli j?udude tasakaal sageli tegelikkuses olemas. P?rast Vestfaali rahu ilmus j?udude tasakaal kui s?steem – see t?hendab, et selleni j?udmist peeti v?lispoliitika ?heks peamiseks eesm?rgiks ja selle h?irumine oleks esile kutsunud koalitsiooni tasakaalu nimel.

Suurbritannia t?us suurimaks merev?imuks 18. sajandi alguses v?imaldas muuta j?udude tasakaalu t?siasjad s?steemiks. Kontroll merede ?le v?imaldas Suurbritannial valida oma Mandri-Euroopa asjadesse sekkumise ajastust ja ulatust, et tegutseda nagu j?udude tasakaalu kohtunik, tagades tegelikult, et Euroopas ?ldse oleks j?udude tasakaal. Niikaua, kui Suurbritannia hindas oma strateegilisi n?udmisi ?igesti, oli ta v?imeline kaitsma n?rgemat poolt tugevama vastu, takistades mis tahes riigil saavutamast Euroopas hegemooniat ning seel?bi mobiliseerimast Mandri-Euroopa ressursse, et esitada v?ljakutse Suurbritannia kontrollile merede ?le. Kuni I maailmas?ja puhkemiseni tegutses Suurbritannia tasakaalu tagajana. Ta v?itles Euroopa s?dades, kuid muutuvates liitudes, j?rgimata spetsiifilisi, puhtriiklikke eesm?rke, vaid sidudes riiklikud huvid j?udude tasakaalu s?ilitamisega. Paljud neist p?him?tetest kehtivad Ameerika rolli kohta t?nap?eva maailmas, millest tuleb juttu edaspidi.

Oli tegelikult kaks j?udude tasakaalu,23 mida Euroopas Vestfaali lepingu j?rel teostati: ?ldine tasakaal, milles Suurbritannia tegutses valvurina, oli ?le?ldise stabiilsuse kaitse. Kesk-Euroopa tasakaal, mille tagamisega tegeles eesk?tt Prantsusmaa, oli ?ra hoida ?hinenud Saksamaa t?us positsioonile, kus ta oleks v?inud saada k?ige v?imsamaks riigiks Mandri-Euroopas. ?le kahesaja aasta takistasid need kaks tasakaalu Euroopal end t?kkideks rebimast, nagu see oli juhtunud Kolmek?mneaastases s?jas; nad ei hoidnud s?da ?ra, kuid nad piirasid selle m?ju, kuna eesm?rgiks oli tasakaal, mitte k?ikehaarav vallutus.

J?udude tasakaalule saab v?ljakutse esitada v?hemalt kahel viisil: esiteks, kui suur riik suurendab oma j?udu punktini, kus ta ?hvardab saavutada hegemooniat. Teine v?imalus tekib siis, kui seni teisej?rguline riik soovib p??seda suurriikide hulka, see aga vallandab terve rea kompensatoorseid korrektsioone teiste riikide poolt, kuni uus tasakaal on sisse seatud v?i puhkeb ?le?ldine kahjutuli. Vestfaali s?steem l?ks 18. sajandil l?bi m?lemast testist: esiteks takistati Prantsusmaa kuninga Louis XIV hegemooniap??du, seej?rel kohandati s?steemi Preisimaa Friedrich Suure n?udmistega sama staatuse saavutamiseks.

Louis XIV hakkas 1661. aastal Prantsusmaal iseseisvalt valitsema ja arendas Richelieu valitsemiskontseptsiooni enneolematule tasemele. Prantsuse kuningas oli varem valitsenud feodaalisandate kaudu ?hes nende isiklike autonoomsete n?udmistega v?imule, mis p?hinesid p?rilusel. Louis’ valitsemine tugines kuninglikule b?rokraatiale, mis s?ltus t?ielikult temast. Ta alandas k?rge s?nnip?raga ?ukondlasi ja t?stis aadliseisusesse b?rokraate. Mis luges, oli kuninga teenimine, mitte s?nnip?ra. Geniaalsele finantside ja kaubanduse peakontrol?rile (minister) Jean-Baptiste Colbert’ile, provintsist p?rit kalevikaupmehe pojale, oli ?lesandeks tehtud ?hendada maksude kogumine ja rahastada pidevat s?da. S?nnip?rase krahvi ja kirjamehe Saint-Simoni m?lestused annavad m?ru tunnistust sotsiaalsest transformatsioonist:

Ta [Louis] teadis v?ga h?sti, et kuigi ta v?ib oma meelepaha raskusega maha suruda aadliku, ei suuda ta h?vitada teda v?i tema sugupuud, samal ajal kui v?lisministri v?i muu sellise ministri v?ib ?hes tema perekonnaga taandada sellesse olematuse s?gavikku, kust ta on t?usnud. Teda ei aita siis mingi rikkus v?i omand. See oli ?ks p?hjus, miks talle meeldis anda oma ministritele v?im riigi k?rgeimate, isegi vere poolest k?rgaadlike ?le.24

1680. aastal toimis Louis oma isevalitsemise loomust arvestades s?mboolselt, lisades oma varasemale enda valitud P?ikesekuninga nimetusele tiitli Suur. 1682. aastal nimetati Prantsusmaa P?hja-Ameerika territoorium Louisianaks. Samal aastal kolis Louis’ ?ukond Versailles’sse, kus kuningas juhtis detailideni viimistletud „teatrimonarhiat”, mis oli p?hendatud eelk?ige tema enda majesteetlikkuse ?listamisele.

Sises?ja h?vitust??st s??stetud ?htse kuningriigina, kellel oli vilunud b?rokraatia ja kes ?letas s?jaliselt mis tahes naaberriiki, oli Prantsusmaa m?nda aega sellisel positsioonil, et taotleda ?lev?imu Euroopas. Louis’ valitsemisaeg muutus peaaegu pidevate s?dade jadaks. L?puks, nagu juhtus k?igi hilisemate Euroopa hegemoonia taotlejatega, ?ratas iga uus vallutus teiste riikide koalitsiooni. Alguses v?itsid Louis’ v?ejuhid lahinguid k?ikjal, l?puks said nad l??a v?i peatati igal pool, k?ige t?helepanuv??rsemalt 18. sajandi esimesel k?mnendil John Churchilli, hilisema Marlborough’ hertsogi ja 20. sajandi suure peaministri Winston Churchilli esiisa juhitud v?gedelt. Louis’ v?ed ei suutnud jagu saada Vestfaali s?steemi p?himisest vastupidavusest.

Aastak?mneid p?rast Richelieu surma inspireeris konsolideerunud, tsentraliseeritud riigi t?husus, kus j?rgiti ilmalikku v?lispoliitikat ja tsentraliseeritud juhtimist, j?ljendajaid, kes ?hinesid vastukaaluks Prantsusmaa ?lev?imule. Inglismaa, Holland ja Austria l?id suure alliansi, millega hiljem ?hinesid Hispaania, Preisimaa, Taani ja mitmed Saksa v?rstiriigid. Vastuseis Louis’le ei olnud ideoloogilist ega usulist laadi: prantsuse keel j?i diplomaatia keeleks ja prantsuse kultuur k?rgkultuuriks enamikus Euroopa riikides ning katoliku-protestantismi veelahe jooksis l?bi liitlaste leeri. Pigem tulenes see Vestfaali s?steemi erip?rast ning oli Euroopa korra pluralismi s?ilitamiseks v?ltimatu. Selle iseloomu m??ratles nimetus „suur m??dukus”, mille toonased vaatlejad sellele andsid. Louis otsis hegemooniat Prantsusmaa hiilguse nimel. Ta sai l??a Euroopalt, kes taotles oma korda mitmekesisuses.

18. sajandi esimesel poolel domineerisid p??dlused ohjeldada Prantsusmaad; sajandi teist poolt kujundasid Preisimaa ponnistused leida endale koht suurriikide seas. Kui Louis oli s?dinud selle nimel, et muuta v?im hegemooniaks, siis Preisimaa Friedrich II l?ks s?tta, et muuta varjatud n?rkus suurriigi seisundiks. Asudes karmil P?hja-Saksa tasandikul ja ulatudes Wis?ast ?le kogu Saksamaa, arendas Preisimaa distsipliini ja riigiteenistust, et korvata rohkemaga ?nnistatud riikide suuremat rahvaarvu ja paremaid ressursse. Olles l?hestatud kaheks eraldi osaks, ulatus Preisimaa ebakindlalt Austria, Rootsi, Venemaa ja Poola m?jusf??ridesse.25 Riik oli suhteliselt h?redalt asustatud; tema tugevuseks oli distsipliin, mille abil k?sutati oma piiratud j?uvarusid. Tema suurimaks varaks oli patriotism, t?hus b?rokraatia ja h?sti v?lja?petatud armee.

Kui Friedrich II 1740. aastal troonile t?usis, tundus ta olevat ebat?en?oline pretendent sellele hiilgusele, mille ajalugu oli suvatsenud talle anda.26 Leidnud kroonprintsi seisundi juurde kuuluva karmi distsipliini olevat r?huva, ?ritas ta koos oma s?bra Hans Hermann von Kattega Inglismaale p?geneda. Nad tabati. Kuningas k?skis Friedrichi silma all von Kattel pea maha raiuda, Friedrichi andis aga s?jakohtu alla, mille eesotsas ta ise oli. Ta ristk?sitles oma poega 178 k?simusega, millele Friedrich vastas nii osavalt, et tema positsioon ennistati.

Selles r?ngas kogemuses elluj??mine oli v?imalik ainult isa karmi kohusetunde ?lev?tmise ja oma ligimesse ?ldise misantroopse suhtumise arendamise abil. Friedrich n?gi oma isiklikku autoriteeti absoluutsena, kuid oma poliitikat j?igalt piiratuna raison d’?tat p?him?tetest, mille Richelieu oli sajand varem esiplaanile t?stnud. „Valitsejad on oma ressursside orjad”, oli tema kreedo, „riigi huvid on nende seadus ja seda seadust ei saa rikkuda.”27 Julge ja kosmopoliitne (Friedrich r??kis ja kirjutas prantsuse keeles ning kirjutas sentimentaalset prantsuskeelset luulet ka s?jak?ikude ajal, pealkirjastades ?he oma kirjandusliku katsetuse „Pas trop mal pour la veille d’une grande bataille”),28 kehastas ta uut ajaj?rku valgustusajastu valitsemises – heatahtlikku despotismi, mille legitimeeris selle t?husus, mitte ideoloogia.29

Friedrich j?udis j?reldusele, et suurriigi staatus n?uab Preisimaa territoriaalset ?htsust, seega ekspansiooni. Ei olnud vajadust mingi muu poliitilise v?i moraalse ?igustuse j?rele. „Meie v?gede paremus, kiirus, millega me saame nad liikuma, ?hes?naga, selge eelis, mis meil on meie naabrite ees,”30 oli kogu ?igustus, mida Friedrich vajas, et 1740. aastal h?ivata rikas, traditsiooniliselt Austriale kuulunud Sileesia. K?sitledes probleemi geopoliitilise, mitte juriidilise v?i moraalsena, liitus Friedrich Prantsusmaaga (kes n?gi Preisimaas vastukaalu Austriale) ja s?ilitas 1742. aasta rahulepinguga Sileesia, peaaegu kahekordistades Preisimaa territooriumi ja elanikkonna.

Selle protsessi k?igus t?i Friedrich s?ja tagasi Euroopa s?steemi, kus oli olnud rahu alates 1713. aastast, mil Utrechti leping oli teinud l?pu Louis XIV ambitsioonidele. V?ljakutse kindlakskujunenud j?udude tasakaalule p?hjustas selle, et Vestfaali s?steem hakkas tegutsema. Euroopa korra uueks liikmeks vastuv?tmise hind osutus seitsme aasta pikkuseks peaaegu katastroofiliseks v?itluseks. N??d olid liidud vastupidised, kui Friedrichi eelmised liitlased p??dsid maha suruda tema tegevust ja nende vastased p??dsid rakendada Preisimaa distsiplineeritud s?jalist j?udu oma eesm?rkide nimel. Venemaa, kauge ja salap?rane, sisenes esimest korda v?itlusse j?udude tasakaalu ?le Euroopas. Kui Vene v?ed olid Berliini v?ravate taga, p??stis Friedrichi kaotusest keisrinna Jelizaveta ootamatu surm. Uus tsaar, Friedrichi kauaaegne austaja, t?mbus s?jast v?lja. (Hitler, olles 1945. aasta aprillis ?mberpiiratud Berliinis, ootas s?ndmust, mis oleks v?rreldav nn Brandenburgide valitsejakoja imega ning Joseph Goebbels ?tles talle, et see juhtus siis, kui president Franklin Delano Roosevelt suri.)

P?ha Rooma keisririigist oli saanud fassaad; ?htegi rivaalitsevat pretendenti universaalsele autoriteedile Euroopas ei olnud tekkinud. Peaaegu k?ik valitsejad v?itsid, et valitsevad jumaliku ?iguse alusel – v?ide, millele ei esitanud v?ljakutset ?kski suurriik –, kuid tunnistati, et Jumal on samamoodi ?nnistanud ka paljusid teisi monarhe. S?du peeti seet?ttu piiratud territoriaalsetel eesm?rkidel, mitte olemasolevate valitsuste ja institutsioonide kukutamiseks ega uute suhete s?steemi kehtestamiseks riikide vahel. Traditsioon takistas valitsejaid oma alamaid v?eteenistusse kutsumast ja piiras teravalt nende v?imalusi t?sta makse. S?dade m?ju tsiviilelanikkonnale ei olnud mingil juhul v?rreldav Kolmek?mneaastase s?ja ?udustega v?i sellega, mille tehnoloogia ja ideoloogia t?id kaasa kaks sajandit hiljem. 18. sajandil toimis j?udude tasakaal kui teater, kus „elu ja v??rtused olid seatud n?itelavale keset hiilgust, lihvi, galantsust ja t?ieliku enesekindluse demonstreerimist”.31 Selle v?imu teostamine oli piiratud ?ratundmisega, et s?steem ei aktsepteeri hegemoonilisi p??dlusi.

K?ige stabiilsematel rahvusvahelistel kordadel on olnud ?htsete arusaamade eelis. 18. sajandi Euroopa korda m?jutanud riigimehed olid aristokraadid, kes t?lgendasid immateriaalseid m?isteid nagu au ja kohusetunne ?htmoodi ning olid p?ri p?hialustes. Nad esindasid ?hte elitaarset ringkonda, kes r??kis sama keelt (prantsuse), k?lastas samu salonge ja kel oli armusuhteid ?ksteise pealinnades.32 Riiklikud huvid muidugi erinesid, kuid maailmale, kus v?lisminister v?is teenida teisest rahvusest monarhi (k?ik Vene v?lisministrid kuni 1820. aastani v?rvati teenistusse v?lismaalt) v?i kus territooriumi riiklik kuuluvus v?is muutuda abielulepingu v?i juhusliku p?randi tulemusena, oli omane k?ikeh?lmava ?hise eesm?rgi tunne. 18. sajandil leidsid v?imukalkulatsioonid aset sel legitiimsusest ja rahvusvahelise tegevuse kirjutamata reeglitest ?hise arusaamise leevendaval taustal.

See konsensus ei olnud ainult etiketi k?simus; see peegeldas ?hise Euroopa m?tteviisi moraalseid veendumusi. Euroopa ei olnud kunagi ?htsem v?i spontaansem kui ajal, mida on hakatud pidama valgustusajastuks. Uued edusammud teaduses ja filosoofias hakkasid k?rvale t?rjuma Euroopa murenevaid traditsioonilisi ja usulisi veendumusi. M?istuse kiire pealetung mitmel rindel – f??sika, keemia, astronoomia, ajalugu, arheoloogia, kartograafia, ratsionaalsus – tugevdas ilmaliku valgustuse uut vaimsust, ennustades, et k?igi looduse varjatud mehhanismide paljastamine on ainult aja k?simus. „T?eline maailmas?steem on ?ra tuntud, seda on arendatud ja t?iustatud,” kirjutas Prantsuse hiilgav erudiit Jean Le Rond d’Alembert 1759. aastal, kirjeldades ajastu vaimu:

?hes?naga, Maast Saturnini, taevaste ajaloost kuni putukate ajalooni, on loodusfilosoofia revolutsiooniliselt muutunud ja peaaegu k?ik ?lej??nud teadmiste valdkonnad on omandanud uusi vorme. … Filosofeerimise uue meetodi kasutuselev?tmine ja rakendamine, avastustega kaasnev entusiasm, teatud ideede ?lendamine, mida universumi vaatem?ng meis esile kutsub – k?ik need p?hjused on kaasa toonud elava k??rimise m?istuses. Levides k?ikjale nagu j?gi, mis on purustanud oma tammid, on see k??rimine p?hkinud teatava v?givallaga ?ra k?ik, mis oli tema teel.33

See k??rimine toetus k?ikide eelduste anal??si ja range kontrolli uuele vaimule. K?igi teadmiste uurimine ja s?stematiseerimine – p??dlus, mida s?mboliseerib 28-k?iteline „Encyclop?die”, mille ?ks toimetajaid d’Alembert aastatel 1751–1772 oli – kuulutas tunnetatavat, dem?stifitseeritud universumi koos inimesega selle keskse tegutseja ja seletajana.

„Imetlusv??rne ?ppimine on ?hendatud,” kirjutas d’Alembert’i kolleeg Denis Diderot, „innukusega inimkonna huvides.”34 M?istus hakkab valele vastu seisma „kindlate p?him?tetega, [et] olla aluseks diametraalselt vastupidistele t?dedele”, mille abil „saame ?ra visata kogu mudast ehitise ja laiali puistata kasutu hunniku tolmu” ning selle asemel „asetada inimese ?igele rajale”.35

Paratamatult kohaldati seda uut viisi m?tlemises ja anal??sis valitsemise, poliitilise legitiimsuse ja rahvusvahelise korra kontseptsioonidele. Valgustusfilosoof Charles-Louis de Secondat, Montesquieu parun, kohaldas j?udude tasakaalu p?him?tteid sisepoliitikale, kirjeldades v?imude lahususe ja tasakaalu m?istet, mis hiljem fikseeriti Ameerika p?hiseaduses. Sealt l?ks ta edasi ajaloo- ja ?hiskondlike muutuste mehhanismide filosoofiani. Uurides eri ?hiskondade ajalugu, j?reldas Montesquieu, et s?ndmusi ei p?hjusta kunagi juhus. Alati on olemas algp?hjus, mille m?istus v?ib avastada ja seej?rel kujundada ?hiseks h?veks:

See ei ole juhus, mis valitseb maailma … On ?ldised vaimsed ja f??silised p?hjused, mis on olemas igas monarhias, mis toovad kaasa selle t?usu, p?simise ja languse. K?ik [n?ilised] juhused on nendele p?hjustele allutatud, ning mil iganes on juhuslik lahing, st konkreetne p?hjus, h?vitanud riigi, on samuti olemas ?ldine p?hjus, mis viis selle riigi langemiseni ?he lahingu tagaj?rjel. ?hes?naga, see on ?ldine asjade k?ik, mis juhib k?iki ?ksiks?ndmusi.36

Saksa filosoof Immanuel Kant, ilmselt suurim valgustusajastu filosoof, astus Montesquieust sammu kaugemale, arendades p?siva rahumeelse maailmakorra kontseptsiooni. M?tiskledes maailma ?le endises Preisimaa pealinnas K?nigsbergis, ning heitnud pilgu Seitsmeaastase s?ja, Ameerika iseseisvuss?ja ja Prantsuse revolutsiooni ajale, julges Kant ?ldises murrangus n?ha uue, rahumeelsema rahvusvahelise korra n?rka alget.

Inimkonda, m?tiskles Kant, iseloomustab eriline „seltsimatu seltsivus: s.o nende kalduvus astuda ?hiskonda, mis aga siiski on seotud ?he l?biva vastasseisuga, mis pidevalt ?hvardab seda ?hiskonda lahku rebida.”37 Korra, eelk?ige rahvusvahelise korra probleem on „raskeim ja selline, mille inimsugu lahendab k?ige hiljem”.38 Rahvad moodustasid riike, et piirata oma kirgi, kuid nii nagu ?ksikisikud loomuseisundis, p??dis iga riik s?ilitada oma t?ielikku vabadust, isegi „metslaste seadusteta seisundi” hinnaga. Kuid „peale paljusid laastamisi, purustusi ja koguni t?ielikku j?udude seesmist ammendumist”,39 mis tulenes riikidevahelistest kokkup?rgetest, oleks inimesed aja jooksul sunnitud alternatiivile m?tlema. Inimkond seisis silmitsi kas „inimkonna suurima surnuaia”40 v?i m?istusp?raselt kujundatud rahuga.

Vastus, leidis Kant, oli vabatahtlik vabariikide liit, mis on rajatud mittevaenulikkusele ning l?bipaistvale riigisisesele ja rahvusvahelisele juhtimisele.41 Nende kodanikud arendaksid rahu, sest erinevalt despootlikest valitsejatest m?tleksid nad s?jalise tegevuse kaalumisel sellele, „et kutsuvad enda peale k?ik s?ja h?dad”.42 Aja jooksul saaks selle kokkuleppe v??rtus selgeks, avades tee selle j?rkj?rgulisele laienemisele rahumeelseks maailmakorraks.

See oli looduse eesm?rk, et inimkond l?puks hakkaks „sisse seadma ?hisv?imu … seega kehtestama teatavat avaliku riigijulgeoleku maailmakodanlikku seisukorda”43 ja „inimkonna t?iuslikku kooselu”.

?lbuse piiril olev veendumus m?istuse j?us peegeldas osaliselt midagi, mida kreeklased nimetasid hybris’eks – see teatud t??pi vaimne uhkus kannab endas eneseh?vituse alget. Valgustusaja filosoofid eirasid v?tmek?simust: kas targad m?tlejad leiutavad valitsuse korraldusi t?hjalt kohalt v?i on valikuv?imalus piiratud olemasoleva orgaanilise ja kultuurilise tegelikkusega (Burke’i seisukoht)? Kas on olemas ?htne kontseptsioon ja mehhanism, mis loogiliselt ?hendab k?ike viisil, mida on v?imalik avastada ja seletada (nagu v?itsid d’Alembert ja Montesquieu), v?i on maailm liiga keeruline ja inimkond liiga erilaadne, et ?ksnes loogika abil l?heneda neile k?simustele, mis n?uavad teatavat intuitsiooni ja riigivalitsemiskunsti peaaegu esoteerilist elementi?

Mandri-Euroopas valisid valgustusajastu filosoofid poliitilisele arengule ?ldiselt pigem ratsionalistliku kui orgaanilise vaatepunkti. Selle protsessi k?igus aitasid nad – tahtmatult, vastupidi oma kavatsusele – kaasa murrangule, mis l?hestas Euroopa aastak?mneteks ja mille j?relm?jud ulatuvad t?nasesse p?eva.

Данный текст является ознакомительным фрагментом.